Isast, Madis Tõnisbergist

Vladimir Tõnisberg pani pagulasena Rootsis elades kirja järgmised mälestused oma isast

Üles kasvas Madis vaese talurentniku kodus ja miljöös, kus värsket liha ei söödud ja kevadine vasikas visati aia taha; kus ainuke maiustus, mida lapsed vahel said, oli kerisel küpsetatud kaalikas; ja ainuke kehakate enne kooliealiseks saamist oli pikk särk. Sügisel karjas käies, et sooja saada, tuli see särk kivi peal istudes üle põlvede ja säärte tõmmata, ja kui varbad väga külmetasid, oli ainus võimalus neid suus soojendada.

Koolis käies äratas ta kohaliku preestri (vist oli Bezanicki) tähelepanu, kes soovitas tal edasi õppida. Et tema isal puudusid selleks majanduslikud võimalused, korraldas preester poisi vastuvõtmise Riia vaimulikku seminari kroonu kulul. Enne seda pidi ta loomulikult üle minema õigeusku ja ta salviti ühes vanema venna Jaaniga aastal 1879. Nii viiski isa oma poja hobuvankril Riia linna ja lahkudes andis talle kolm rubla, lisades, et see on kõik, mida anda saab. Siis algas elu internaadis – neli aastat vaimulikus koolis ja kuus aastat vaimulikus seminaris.

Kooliajast jutustas ta ühe iseloomuliku juhtumi, mis on mulle eriti meelde jäänud. Ta oli juba paar aastat koolis käinud, kui see juhtus. Oli seal üks kooliõpetaja, kes alaliselt näris kuivi herneid, ta kandis neid vasaku käe peopesas. Ükskord juhtus, et kui see õpetaja trepist alla tuli, tahtis poiss, kes oli võrdlemisi väiksekasvuline, trepist üles minnes tema käe alt läbi lipsata, kuid arvestas valesti ja lõi peaga vastu õpetaja peopesa. Herned lendasid kus seda ja teist ja tagajärg oli see, et poiss otsustati halva ülalpidamise eest koolist välja heita. Sellesisuline kiri saadeti ka poisi isale ja paluti tal poisile järele tulla.

Kirja saades läks isa, kes loomulikult vene keelt ei vallanud, preestri juurde, kes talle kirja sisu ära seletas. Pärast asja arutamist kirjutanud preester tema nimel umbes järgmise sisuga vastuse: „Kui ma oma poja teie juurde viisin, oli ta päris korralik poiss. Kui teie olete teda nii ära rikkunud, et ta teile enam ei kõlba, siis ei kõlba ta ka minule. Tehke temaga, mis tahate, mina talle järele ei tule.” Sellega kirjavahetus lõppes ja poiss jäi kooli edasi.

Madise peamine huvi oli aga põllumajandus ja ta tahtis edasi õppida agronoomiks. Neli klassi seminari vastas gümnaasiumiharidusele (kaks viimast klassi olid puhtalt teoloogiakursused), kuid nendele, kes olid õppinud kroonu kulul (see võimalus oli vaimulike ja talupoegade lastel), ei antud küpsustunnistust välja enne, kui õppe- ja ülalpidamiskulud olid ära tasutud. Kümne aasta eest oleks ta pidanud tasuma 600 rubla. Seda raha tal polnud, aga ilma tunnistuseta ülikooli ei pääsenud.

Liikvel olid jutud, et see kitsendus tunnistuste väljaandmise kohta varsti kaotatakse. Viimase ootel võttis Madis vastu köster-kooliõpetaja ameti, et ennast ära elatada. Raha kogumist 20-25-rublaline kuupalk ei võimaldanud. Pärast seitse aastat köstriks olemist kaotas ta lootuse ja vist oli ka surve ülaltpoolt kaunis kõva, nii et aastal 1896 ta abiellus ja pühitseti preestriks. Aasta hiljem kaotati kitsendus küpsustunnistuste väljaandmise kohta.

Leesi Nikolai kogudus oli maa-alalt õige suur. Naaberkogudused olid Aruküla lääne pool, teisi ei tea, võisid olla Tapa lõunas ja Rakvere idas. Olid nad igatahes nii kaugel, et mingisugust läbikäimist ei olnud. Kogudus oli alles asutatud ja liikmeid väga vähe, nii umbes üks perekond igas teises külas. Arvatavasti üks põhjuseid koguduse loomiseks oli rahuldada piirivalve ja Võsul suvitajate usulisi tarvidusi. Kirikut kohapeal ei olnud, samuti mitte kooliruume. Preestri korteriks oli vana piirivalvekordon Kiiu-Aablas. Kirikuteenistuste korraldamiseks tuli üürida ruume ühest kaluritalust, kooli jaoks teisest.

Ühendused väljapoole puudusid. Kõik tuli muretseda Tallinnast (65 km kauguselt), kus käidi neli korda aastas palka saamas. Sealt toodi siis koju tarvilikud kaubad, sest ka poodi polnud sel ajal kohapeal olemas. Palk oli riigi poolt 100 rubla kuus pluss korter. Lähim postkontor asus Kolgas 16 km kaugusel, kust postitoomist kaks korda nädalas tuli ise korraldada. Kolgas oli ka lähim telegraaf, lähim hobupostijaam asus Soodlas 30 km kaugusel. Nii et ainus võimalus liiklusküsimuse lahendamiseks oli muretseda endale hobune.

Lähim raudteejaam oli Raasiku 42 km kaugusel. Kehra oli 5 km lähemal, aga seda ei arvestatud, sest see oli pooljaam ja rong peatus seal ainult ühe minuti. Eelistati sõita mööda maanteed üks tund kauem, et pääseda ruttamisest ühe minutiga (rongi peale). Lähim arst asus Kuusalus 20 km kaugusel. Seega tuli olla iseenda arst: mäletan isa raamatukogus arstiraamatuid, iga haiguse kohta üks, kust tarviduse korral abi otsiti. Mäletan ka, kuidas minu lapsepõlves tulid külaelanikud tihti haiguse puhul meilt nõu ja rohtu saama.

Üldiselt elati päris isoleeritult. Tuttavatest-sõpradest mäletan kolme Kärk’i venda, kellest üks oli kooliõpetaja vist Kiius, pärast Tallinnas, teine samuti kooliõpetaja Tallinnas ja kolmas taluperemees Hirvli külas. Peale selle oli läbikäimist veel kohaliku piirivalveroodu ülematega Haras. Üks neist oli Florenski ja teine Enkvist. Mäletan veel, et arvatavasti just selle isoleeritud eluviisi tõttu ei kartnud ema midagi rohkem kui telegrammi saamist, sest tema arvates võis see tuua ainult surmasõnumeid.

Olukord koolide osas pidi selles kohas olema väga vilets, sest pärast kahe klassiga 4-õppeaastalise kihelkonnakooli avamist tuli sinna õpihimulisi, peaaegu täiskasvanud poisse üsna kaugelt. Nii mõnigi neist omandas hiljem ülikoolihariduse. Kui aga Uuris avati ministeeriumikool, kaotas kihelkonnakool oma tähtsuse.

Kaastöötajad köster-kooliõpetajad olid seal umbes kronoloogilises järjekorras: Aleksander Paulus (hiljem metropoliit); Tael, kelle eesnime ei mäleta (hiljem oli kooliõpetaja kuskil Võsu kandis); Vassili Jürgenson (hiljem köster Paldiskis ja Aleksander-Nevski surnuaial); Aleksander Aaren (pärast Lääne maavalitsuse sekretär); Vladimir Kreek (hiljem muusikaõpetaja Rakveres) ja seejärel lühemat aega diakon Liik ja köster Nikolski, kes olid sinna saadetud karistust kandma liigjoomise eest.

Madise koolikaaslastest, kellest ta rääkis, on mulle meelde jäänud klassikaaslane Hermann, kes oli preestriks Paldiskis. Ta oli ka Tallinna kreisi praost. Pärast revolutsiooni astus ta Tartu Ülikooli ja lõpetas selle arstina.

Aastatel 1903-04 ehitas isa Madis endale elumaja, kus sama katuse all olid ka klassiruumid ja palvemaja, mida me nimetasime kirikuks. Selle eest maksis konsistoorium talle üüri: korteriraha 300 rbl ja klassi- ja kirikuruumide eest 180 rbl aastas. Et see maja asus väikese krundi peal, kus naabri maadeni ainult mõni meeter, ostis ta varsti mõlemad piiriäärsed kaluritalud, mida rentnikud ise osta ei tahtnud. Põllumaad oli mõlema talu peale kokku 3 ha ja krundi kogu suurus 36 ha. Siis hakkas ta tegelema põllumajandusega ja maaparandusega.

Ta elatas ennast sellest maalapist nii 1917. aastal, kui lõpetati palga maksmine riigi poolt kuni Eesti sõjaväe preestriks saamiseni, samuti hiljem kuni pensioni saamiseni ning ka pärast selle äravõtmist, maa aitas hädast välja.

Hobidest võiks nimetada just põllumajandust ja hiljem eesti keele ja hõimlaste uurimist, millele ta pühendas kogu oma vaba aja. Sellel teemal oli ta täis kirjutanud terved virnad vihikuid ja tal olid ka kontaktid teiste sama asja huvilistega, kuid lähemalt selle töö tagajärgedest ei oska ma midagi öelda.

Kuni surmani elas ta Kiiu-Aablas oma majas, elades üle ka maa võõrandamise ja kolhoseerimise. Kirikukellad, ikonostaas, pühapildid ja altarisisustus ning preestri (kiriku)riided viidi ära 1925. aastal vist kuhugi Saaremaale. Kogudus likvideeriti ametlikult juba varem.

Nüüd tundub see imelikuna, et temal ei olnud kunagi ühtki isikut ega haridust ega muud tõendavat dokumenti, küll aga mäletan, et esimese maailmasõja ajal kirjutas ta isikutõendeid ümbruskonna rahvale, kes mereteed mööda tahtsid Tallinnasse sõita ja kus kontroll nõudis passi, ning neid tõendeid aktsepteeriti ilma pikemata passi asendajana.

Ystad, 17.6.1971, peatükk R.Tõnisbergi raamatust “Olid ajad, olid majad”

Huvi ja küsimuste korral võta julgelt ühendust: koidu@editor.ee